Keelatud uimastite kriminaliseerimine toidab HIV-epideemiat ning selle tervishoiualased ja ühiskondlikud tagajärjed on ülekaalukalt negatiivsed . Uimastipoliitika tuleb täies ulatuses ümber orienteerida.
Reaktsioonina seadusega keelatud uimastite tervishoiualastele ja ühiskondlikele kahjudele on Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni tiiva all arendatud mastaapset rahvusvahelist uimastite keelustamise režiimi.1 Aastakümnete jagu uurimistöid pakub igakülgset hinnangut ülemaailmsele “uimastisõjale”, ning samal ajal kui tuhanded osavõtjad kogunevad Viini XVIII rahvusvahelisele AIDSikonverentsile, kutsub teadlaste rahvusvaheline kogukond üles uimastite keelustamise piiranguid ja kahjusid tunnistama ning reformima uimastipoliitikat nii, et kaovad tõkked HIV-i tõhusa ennetuse, ravi ja põetuse teelt.
Nüüdseks on ühemõtteliselt selgeks saanud, et korrakaitseorganitel pole nendes kogukondades, kus on olemas nõudlus illegaalsete uimastite järele, õnnestunud uimastite kättesaadavust pärssida.2,3 Viimastel kümnenditel on riiklikud ja rahvusvahelised uimastiseiresüsteemid demonstreerinud uimastite hindade langemise ja uimastite puhtuse kasvu üldist tendentsi ja seda hoolimata uimastiseaduseid jõustavate korrakaitseorganite ulatuslikest investeeringutest.3,4
Pealegi pole tõendeid, mis näitaksid, et seaduse jõustamise ägeduse suurendamine kahandaks arusaadaval moel uimastite kasutamise valdavust.5 Samuti näitavad olemasolevad andmed selgelt selliste riikide arvu kasvu, kus illegaalseid uimasteid süstitakse, kusjuures see kalduvus kahjustab üha rohkem naisi ja lapsi.6 Saharast lõuna poole jäävas Aafrikas on süstitavate uimastite pruukimine süüdi umbes igas kolmandas uues HIV-nakatumises.7, 8 Kõige jõudsama HIV-levikuga piirkondades, näiteks Ida-Euroopas ja Kesk-Aasias, võib HIV-nakatumine uimasteid süstivate inimeste hulgas ulatuda isegi 70 protsendini, ning mõnel pool kuulub sellesse rühma rohkem kui 80 protsenti kõigist HIV-nakatunutest.8
Ülekaalukad tõendid näitavad, et uimastiseaduste jõustamisega pole suudetud püstitatud eesmärke saavutada ja selles valguses on oluline tunnistada praeguste uimastiseaduste kahjulikke tagajärgi ja nendega tegeleda. Ehkki tagajärgede loetelu ei piirdu siintoodud punktidega, on mõned neist järgmised:
* Keelatud aineid kasutavate inimeste kriminaliseerimine ning steriilsete nõelte jagamisele ja opioidide asendusravile kehtestatud piirangud toidavad HIV-epideemiaid;9,10
* Karistamisele keskendunud seaduste ja poliitikate ning HIV-ennetusteenuste puudumise tõttu tekivad vabadusekaotusega karistatud ja kinnisele ravile määratud uimastikasutajate hulgas HIV-kolded;11-13
* Olukord, kus uimastiseaduseid jõustavad instantsid peletavad uimastikasutajaid eemale ennetus- ja raviteenustest ning keskkondadesse, kus nakkushaigustesse (nt HIV-sse, hepatiit C-sse ja B-sse ning tuberkuloosi) haigestumise risk ja muud ohud on suuremad, õõnestab rahvatervishoiusüsteeme;14-16
* Mitmte rahvaste hulgas on kinnipeetavate osakaalu rekordiline kasv toonud kaasa kriminaalõigusliku kriisi.17,18 See on pärssinud tervete kogukondade ühiskondlikku toimimist. Ehkki rassilised erinevused uimastiseaduste rikkujate kinnipidamisel ilmnevad selgelt kogu maailma riikides, on taolise tendentsi mõju eriti ränk USA-s, kus iga päev läkitatakse valdavalt uimastiseaduste alusel trellide taha umbes üks üheksast Aafrika juurtega meessoost ameeriklasest vanuses 20–34;19
* Keelatud uimasteid kasutavate inimeste häbimärgistamine tugevdab uimastikasutajate kriminaliseerimise poliitilist populaarsust ning õõnestab HIV-ennetust ja muid tervishoiu edendamise pingutusi;20,21
* Mitmes riigis kaasnevad uimastiseaduste jõustamisega tõsised inimõiguste rikkumised, kaasa arvatud uimastiseaduste rikkujate piinamine, sunnitöö, ebainimlik ja alandav kohtlemine ning hukkamine;22,23
* Hinnanguliselt ulatub illegaalsete uimastite turu aastane kasum 320 miljardi USA dollarini.4 Selle tulu üle puudub valitsustel igasugune kontroll, sellega mahitatakse kuritegevust, vägivalda ja korruptsiooni loetlematutes linnakogukondades ning see on destabiliseerinud terveid riike Kolumbiast ja Mehhikost kuni Afganistanini;4
* Miljardeid maksudollareid raisatakse uimastite kontrolli “uimastisõjalisele” lähenemisele, mis ei täida enda sätestatud eesmärke ning soodustab selle asemel kaudsel või otsesel moel loetletud kahjusid.24
Inimesed, kelle huvides on praeguse olukorra säilitamine, paraku eitavad tõendeid nii uimastite keelustamispoliitika suutmatuse kohta püstitatud eesmärke saavutada kui ka sellise poliitika ränkade negatiivsete tagajärgede kohta.25 See on tekitanud avalikkuse hulgas segadust ja nõudnud loendamatu hulga inimelusid. Valitsustel ja rahvusvahelistel organisatsioonidel on eetiline ja seaduslik kohustus kirjeldatud kriisile reageerida ning otsida võimalusi selliste alternatiivsete tõenduspõhiste strateegiate rakendamiseks, mis võiksid uimastite tekitatud kahjusid tõhusalt kahandada, tekitamata samas ise uusi probleeme. Meie, allakirjutanud, kutsume valitsusi ja rahvusvahelisi organisatsioone, sealhulgas Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni, üles järgnevatele tegevustele:
* Vaadata selgel ja ühesel moel üle hetkel rakendatavate uimastipoliitikate tõhusus;
* Rakendada keelatud uimastite kasutamisega üksikisikutele ja ühiskonnale tekitatud kahjude kahandamiseks teaduspõhist rahvatervishoiualast lähenemist ning hinnata selle tõhusust;
* Tühistada kriminaalkaristused uimastikasutajatele, suurendada tõenduspõhise uimastisõltuvusravi kättesaadavust ja kaotada inimõiguste ülddeklaratsiooni rikkuvad vähetõhusad kohustuslikud sõltuvusravikeskused;26
* Toetada ühemõtteliselt ja rahastada senisest ulatuslikumalt Maailma Tervishoiuorganisatsiooni WHO, ÜRO Uimastite ja Kuritegevuse Büroo UNODC ning ÜRO Ühendatud HIV- ja AIDS-i Programmi UNAIDS eesmärkide püstitamise juhendis toodud HIV-ennetuse meetmete kõikehõlmava paketi juurutamist;27
* Hõlmata uimastikahjude all kannatavate kogukondade liikmeid mõtestatud moel nende elu mõjutavate teenuste ja poliitikate väljatöötamise, seiramise ja rakendamise protsessi.
Lisaks kutsume ÜRO peasekretäri Ban Ki-mooni üles kiiremas korras rakendama meetmeid tagamaks, et Ühendatud Rahvaste Organisatsiooni süsteem — kaasa arvatud Rahvusvaheline Narkootikumide Kontrolli Nõukogu INCB — toetaks ühehäälselt uimastikasutajate karistamise lõpetamist ning uimastite kontrolli tõenduspõhiste lähenemiste juurutamist.28
Uimastipoliitikate viimine teaduslikele alustele ei kaota uimastikasutust ega uimastite süstimisest tulenevaid probleeme. Küll aga võimaldaks uimastipoliitikate ümberorienteerimine tõenduspõhistele lähenemistele, mis inimõigustega arvestavad, neid soosivad ja tagavad, kahandada praeguste poliitikate põhjustatud kahjusid ja lubaks suunata üüratuid finantsressursse sinna, kus neid kõige rohkem vaja on: tõenduspõhise ennetuse, regulatsiooni, ravi ja kahjude kahandamise meetmete elluviimisse ja nende tõhususe hindamisse.
Allikaviited:
1. William B McAllister. Drug diplomacy in the twentieth century: an international history. Routledge, New York, 2000.
2. Reuter P. Ten years after the United Nations General Assembly Special Session (UNGASS): assessing drug problems, policies and reform proposals. Addiction 2009;104:510-7.
3. United States Office of National Drug Control Policy. The Price and Purity of Illicit Drugs: 1981 through the Second Quarter of 2003. Executive Office of the President; Washington, DC, 2004.
4. World Drug Report 2005. Vienna: United Nations Office on Drugs and Crime; 2005.
5. Degenhardt L, Chiu W-T, Sampson N, et al. Toward a global view of alcohol, tobacco, cannabis, and cocaine use: Findings from the WHO World Mental Health Surveys. PLOS Medicine 2008;5:1053-67.
6. Mathers BM, Degenhardt L, Phillips B, et al. Global epidemiology of injecting drug use and HIV among people who inject drugs: A systematic review. Lancet 2008;372:1733-45.
7. Wolfe D, Malinowska-Sempruch K. Illicit drug policies and the global HIV epidemic: Effects of UN and national government approaches. New York: Open Society Institute; 2004.
8. 2008 Report on the global AIDS epidemic. The Joint United Nations Programme on HIV/AIDS; Geneva, 2008.
9. Lurie P, Drucker E. An opportunity lost: HIV infections associated with lack of a national needle-exchange programme in the USA. Lancet 1997;349:604.
10. Rhodes T, Lowndes C, Judd A, et al. Explosive spread and high prevalence of HIV infection among injecting drug users in Togliatti City, Russia. AIDS 2002;16:F25.
11. Taylor A, Goldberg D, Emslie J, et al. Outbreak of HIV infection in a Scottish prison. British Medical Journal 1995;310:289.
12. Sarang A, Rhodes T, Platt L, et al. Drug injecting and syringe use in the HIV risk environment of Russian penitentiary institutions: qualitative study. Addiction 2006;101:1787.
13. Jurgens R, Ball A, Verster A. Interventions to reduce HIV transmission related to injecting drug use in prison. Lancet Infectious Disease 2009;9:57-66.
14. Davis C, Burris S, Metzger D, Becher J, Lynch K. Effects of an intensive street-level police intervention on syringe exchange program utilization: Philadelphia, Pennsylvania. American Journal of Public Health 2005;95:233.
15. Bluthenthal RN, Kral AH, Lorvick J, Watters JK. Impact of law enforcement on syringe exchange programs: A look at Oakland and San Francisco. Medical Anthropology 1997;18:61.
16. Rhodes T, Mikhailova L, Sarang A, et al. Situational factors influencing drug injecting, risk reduction and syringe exchange in Togliatti City, Russian Federation: a qualitative study of micro risk environment. Social Science & Medicine 2003;57:39.
17. Fellner J, Vinck P. Targeting blacks: Drug law enforcement and race in the United States. New York: Human Rights Watch; 2008.
18. Drucker E. Population impact under New York’s Rockefeller drug laws: An analysis of life years lost. Journal of Urban Health 2002;79:434-44.
19. Warren J, Gelb A, Horowitz J, Riordan J. One in 100: Behind bars in America 2008. The Pew Center on the States Washington, DC: The Pew Charitable Trusts 2008.
20. Rhodes T, Singer M, Bourgois P, Friedman SR, Strathdee SA. The social structural production of HIV risk among injecting drug users. Social Science & Medicine 2005;61:1026.
21. Ahern J, Stuber J, Galea S. Stigma, discrimination and the health of illicit drug users. Drug and Alcohol Dependence 2007;88:188.
22. Elliott R, Csete J, Palepu A, Kerr T. Reason and rights in global drug control policy. Canadian Medical Association Journal 2005;172:655-6.
23. Edwards G, Babor T, Darke S, et al. Drug trafficking: time to abolish the death penalty. Addiction 2009;104:3.
24. The National Centre on Addiction and Substance Abuse at Columbia University (2001). Shoveling up: The impact of substance abuse on State budgets.
25. Wood E, Montaner JS, Kerr T. Illicit drug addiction, infectious disease spread, and the need for an evidence-based response. Lancet Infectious Diseases 2008;8:142-3.
26. Klag S, O’Callaghan F, Creed P. The use of legal coercion in the treatment of substance abusers: An overview and critical analysis of thirty years of research. Substance Use & Misuse 2005;40:1777.
27. WHO, UNODC, UNAIDS 2009. Technical Guide for countries to set targets for universal access to HIV prevention, treatment and care for injection drug users.
28. Wood E, Kerr T. Could a United Nations organisation lead to a worsening of drug-related harms? Drug and Alcohol Review 2010;29:99-100.
Suht loll inimene sel juhul. Samas näitab, et valitsuse propaganda töötab päris hästi. Näed ju ise ka, et praegune süsteem ei tööta. Tarbimine suureneb vaatamata sellele, kui palju miljardeid War On Drugsi pumbatakse. Mõistlik oleks seda 70ndatest pärit iganenud poliitikat ümber tegema hakata, kuna see ei ole kuhugi viinud. 40 aastat juba, inimesed peaksid hakkama aru saama. Enamike asjade keelustamisel pole isegi korralikke teaduslikke uuringuid läbi viidud, lihtsalt keeld peale kuna on psühhoaktiivne ja kõik, olenemata kahjulikkusest.
Nt herokatel korralik asendusravi süsteem, kus saavad oma subuka või metadoonilaksu kontrollitud keskkonnas kätte ja siis lähevad minema. Need on pikaajalise toimega ja nii ei lähe herokas uue laksu otsimiseks midagi varastama jms. See tuleb kokkuvõtteks ühiskonnale palju odavam ja on leitud, et opiaadisõltuvuse puhul on see kõige tõhusam ravi.
Päris mitmetes riikides hakatakse muidugi aru saama asjast ning nt californias liigutakse kanepi legaliseerimise poole, hääletus toimub novembris. Päris mitmes riigis ka väikesed kogused dekriminaliseeritud.
Eastsider: Suht loll inimene sel juhul. Samas näitab, et valitsuse propaganda töötab päris hästi. Näed ju ise ka, et praegune süsteem ei tööta. Tarbimine suureneb vaatamata sellele, kui palju miljardeid War On Drugsi pumbatakse. Mõistlik oleks seda 70ndatest pärit iganenud poliitikat ümber tegema hakata, kuna see ei ole kuhugi viinud. 40 aastat juba, inimesed peaksid hakkama aru saama. Enamike asjade keelustamisel pole isegi korralikke teaduslikke uuringuid läbi viidud, lihtsalt keeld peale kuna on psühhoaktiivne ja kõik, olenemata kahjulikkusest.
Nt herokatel korralik asendusravi süsteem, kus saavad oma subuka või metadoonilaksu kontrollitud keskkonnas kätte ja siis lähevad minema. Need on pikaajalise toimega ja nii ei lähe herokas uue laksu otsimiseks midagi varastama jms. See tuleb kokkuvõtteks ühiskonnale palju odavam ja on leitud, et opiaadisõltuvuse puhul on see kõige tõhusam ravi.
Päris mitmetes riikides hakatakse muidugi aru saama asjast ning nt californias liigutakse kanepi legaliseerimise poole, hääletus toimub novembris. Päris mitmes riigis ka väikesed kogused dekriminaliseeritud.
No see heronarkarite asendusravi on selline kahe otsaga asi. Metadoonist kaifi minu teada ei saa, jäävad lihtsalt võõrutusnähud ära. Ehk siis iga päev pead oma topsitäie metadooni sisse jooma ja saad elada normaalset elu. Paljud heroiinisõltlased jällegi ei ole nõus lakusust loobuma ja selles suhtes neile asendusravi ei sobi. Narkari ülalpidamine on riigile ( tööinimesele) väga kulukas tõesti. Kui sõltlasel kulub päevas 1000.- doosile siis reaalselt ta varastab ehk 2000-3000 krooni eest sest müüb varastatud kraami võileiva hinnaga maha. Hea alternatiiv oleks heroiini tasuta jagamine, neile kes metadooni ei taha. Käivad kuskil keskuses saavad puhta nõla ja puhast kraami ning ei röövi lihtsat tööinimest.
Praegune "süsteem" või süsteemitus on kordades kulukam. Suhteliselt haige on kui igal nurgapeal võib sind HIV-i nakatunud narkar süstal käes paljaks varastada või löövad su auto akna sisse, sest unustasid "mingi koti" taha istmele.
Eastsider: Suht loll inimene sel juhul. Samas näitab, et valitsuse propaganda töötab päris hästi. Näed ju ise ka, et praegune süsteem ei tööta. Tarbimine suureneb vaatamata sellele, kui palju miljardeid War On Drugsi pumbatakse. Mõistlik oleks seda 70ndatest pärit iganenud poliitikat ümber tegema hakata, kuna see ei ole kuhugi viinud. 40 aastat juba, inimesed peaksid hakkama aru saama. Enamike asjade keelustamisel pole isegi korralikke teaduslikke uuringuid läbi viidud, lihtsalt keeld peale kuna on psühhoaktiivne ja kõik, olenemata kahjulikkusest.
Nt herokatel korralik asendusravi süsteem, kus saavad oma subuka või metadoonilaksu kontrollitud keskkonnas kätte ja siis lähevad minema. Need on pikaajalise toimega ja nii ei lähe herokas uue laksu otsimiseks midagi varastama jms. See tuleb kokkuvõtteks ühiskonnale palju odavam ja on leitud, et opiaadisõltuvuse puhul on see kõige tõhusam ravi.
Päris mitmetes riikides hakatakse muidugi aru saama asjast ning nt californias liigutakse kanepi legaliseerimise poole, hääletus toimub novembris. Päris mitmes riigis ka väikesed kogused dekriminaliseeritud.
swompy: No see heronarkarite asendusravi on selline kahe otsaga asi. Metadoonist kaifi minu teada ei saa, jäävad lihtsalt võõrutusnähud ära. Ehk siis iga päev pead oma topsitäie metadooni sisse jooma ja saad elada normaalset elu. Paljud heroiinisõltlased jällegi ei ole nõus lakusust loobuma ja selles suhtes neile asendusravi ei sobi. Narkari ülalpidamine on riigile ( tööinimesele) väga kulukas tõesti. Kui sõltlasel kulub päevas 1000.- doosile siis reaalselt ta varastab ehk 2000-3000 krooni eest sest müüb varastatud kraami võileiva hinnaga maha. Hea alternatiiv oleks heroiini tasuta jagamine, neile kes metadooni ei taha. Käivad kuskil keskuses saavad puhta nõla ja puhast kraami ning ei röövi lihtsat tööinimest.
Praegune "süsteem" või süsteemitus on kordades kulukam. Suhteliselt haige on kui igal nurgapeal võib sind HIV-i nakatunud narkar süstal käes paljaks varastada või löövad su auto akna sisse, sest unustasid "mingi koti" taha istmele.
See on ilmselt kõige paremini töötav variant jah
delic: sa ise ei arva, et sa ajad täielikku ila hetkel?
Keelatud uimastite kriminaliseerimine toidab HIV-epideemiat ning selle tervishoiualased ja ühiskondlikud tagajärjed on ülekaalukalt negatiivsed
peale opiaatide põmsti ei ole aineid, mis hiv levikut soodustaks, kuna see levib ikkagi süstla kaudu. mõni idikas vbl süstib endale fööni ka, aga üldjuhul föönisüstijad ei käi tõbistega läbi. seega juba esimene lause annab mõista, et peaks hero ja hiinlase legaliseerima, sest mingi ime läbi aitab see hi-viiruse levikut piirata. kuidas?
delic: Keelatud uimastite kriminaliseerimine toidab HIV-epideemiat ning selle tervishoiualased ja ühiskondlikud tagajärjed on ülekaalukalt negatiivsed
peale opiaatide põmsti ei ole aineid, mis hiv levikut soodustaks, kuna see levib ikkagi süstla kaudu. mõni idikas vbl süstib endale fööni ka, aga üldjuhul föönisüstijad ei käi tõbistega läbi. seega juba esimene lause annab mõista, et peaks hero ja hiinlase legaliseerima, sest mingi ime läbi aitab see hi-viiruse levikut piirata. kuidas?
Einoh, kas just legaliseerida aga need süstitavad narkootikumid võiks riikliku kontrolli alla võtta. Narkoman võtab ennast arvele saab tasuta doosi ja puhta süstla.
delic: Keelatud uimastite kriminaliseerimine toidab HIV-epideemiat ning selle tervishoiualased ja ühiskondlikud tagajärjed on ülekaalukalt negatiivsed
peale opiaatide põmsti ei ole aineid, mis hiv levikut soodustaks, kuna see levib ikkagi süstla kaudu. mõni idikas vbl süstib endale fööni ka, aga üldjuhul föönisüstijad ei käi tõbistega läbi. seega juba esimene lause annab mõista, et peaks hero ja hiinlase legaliseerima, sest mingi ime läbi aitab see hi-viiruse levikut piirata. kuidas?
See opiaadisõltlaste ja hivi värk on ainult väike osa suures pildis. Mitte hero ja hiinlase legaliseerimine vaid kõigi droogide dekriminaliseerimine ning nt heroiini kasutamine opiaadisõltlaste ravis. Saavad oma tasuta laksu kätte 2 korda päevas ning ei peagi varastama minema. Suurtes kogustes pharm. heroiin on väga odav võrreldes sellega, kui palju see muidu ühikonnale maksma läheks, kui herokas oma laksu saamiseks kraami kokku varastab.
Lisaks on mõnel pool ka sellist debiilset praktikat läbi viidud, et nt herokas läheb süstlaid vahetama, ning mendid nabivad kinni keskuse eest. Ning saab trahvi / aresti. See viib aga olukorrani, kus pigem jäetakse süstal vahetamata kuna ei taheta vahele jääda. See aga soodustab hivi / hepatiidi levikut.
Praegune narkopoliitika on bullshit ja ei tööta. Põhimõtteliselt saab inimese vangi panna ( ja pannaksegi) selle eest, et ostis endale ja paarile sõbrale peoks nt 2g antsu (suur kogus alates 1 g). 2008 Aastal arvestati ühe kinnipeetava kuluks 14 257 krooni kuus. See on 170 000 krooni aastas. On sellised inimesed tõesti nii ohtlikud, et riigil on mõtet selliseid kulutusi teha? Kui inimene käis nt eelnevalt tööl, siis jääb saamata ka maksutulu selle aja eest. Minu arvates on see mõttetu ja pask, nii majanduslikus kui ka inimlikus mõttes.
Eastsider: See opiaadisõltlaste ja hivi värk on ainult väike osa suures pildis. Mitte hero ja hiinlase legaliseerimine vaid kõigi droogide dekriminaliseerimine ning nt heroiini kasutamine opiaadisõltlaste ravis. Saavad oma tasuta laksu kätte 2 korda päevas ning ei peagi varastama minema. Suurtes kogustes pharm. heroiin on väga odav võrreldes sellega, kui palju see muidu ühikonnale maksma läheks, kui herokas oma laksu saamiseks kraami kokku varastab.
Lisaks on mõnel pool ka sellist debiilset praktikat läbi viidud, et nt herokas läheb süstlaid vahetama, ning mendid nabivad kinni keskuse eest. Ning saab trahvi / aresti. See viib aga olukorrani, kus pigem jäetakse süstal vahetamata kuna ei taheta vahele jääda. See aga soodustab hivi / hepatiidi levikut.
Praegune narkopoliitika on bullshit ja ei tööta. Põhimõtteliselt saab inimese vangi panna ( ja pannaksegi) selle eest, et ostis endale ja paarile sõbrale peoks nt 2g antsu (suur kogus alates 1 g). 2008 Aastal arvestati ühe kinnipeetava kuluks 14 257 krooni kuus. See on 170 000 krooni aastas. On sellised inimesed tõesti nii ohtlikud, et riigil on mõtet selliseid kulutusi teha? Kui inimene käis nt eelnevalt tööl, siis jääb saamata ka maksutulu selle aja eest. Minu arvates on see mõttetu ja pask, nii majanduslikus kui ka inimlikus mõttes.
oot, oot, sa päriselt mõtled, et oleks ok anda narkaritele doosi minu taskust? ütle, miks ma pean mingite idikate doose kinni taguma, sest lihtsalt selle pärast, et nad on idioodid ja ei suuda oma peaga mõelda?
järgmiseks ütled, et narkopoliitika ei tööta? metdadooni on, süstlaid on. milles probleem? mis meil veel vaja on? tasuta trussikuid?
2 g antsu eest ei panda kedagi vangi. päriselt ei panda.
päris suur osa kinnipeetavatest on on vargad, mõrvarid ja värdjad. ma arvan, et nad ei puutu asja. ma võin ka paar krooni sellele 170 000 juurde visata, et nad edasi istuks.
majanduslikus mõttes ? inimesed pannaksegi vangi just selle pärast, et nad teevad majandusele kahju. nüüd tuleb välja, et nad teevad ka kinni istudes majandusele kahju, mis sest, et tad töötavad seal päevad läbi.
delic: oot, oot, sa päriselt mõtled, et oleks ok anda narkaritele doosi minu taskust? ütle, miks ma pean mingite idikate doose kinni taguma, sest lihtsalt selle pärast, et nad on idioodid ja ei suuda oma peaga mõelda?
Jah. See on oluliselt odavam, kui ükspäev avastada, et keegi on automaki tuuri pannud või korteri tühjaks varastanud. Tasuta doosid vähendavad oluliliselt selle juhtumise tõenäosust. Lisaks on need kordades odavamad, kui doosid, mis herokas tänavalt ostaks ( ostmiseks omakorda peaks 2-3x väärtuses kraami kokku varastama, sest kiirelt maha müües varastatud asjade eest erilist hinda ei maksta).
Tean inimest, kes istus 3 getsi kiiruse pärast 6 kuud eeluurimises, seda ei küsinud, mis karistuse pärast kohtus sai.
Vangla osas, loomulikult peabki igasugu vägistajad ja tapjad jms kinni panema, samas on suhteliselt ajuvaba istuma panna, sest sul on mingid ained taskus :D
Raiud ikka oma metadooni ja süstalde juttu, narkopoliitika ei ole ainult opiaadid ja hiv. Vaatamata kogu narkovastasele võitlusele kulutatud rahale, rohkemate inimeste karistamisele jne suureneb tarbimine ikkagi. Järelikult tuleb süsteemis midagi muuta, kuna see on iganenud ja lihtsalt ei tööta.
delic: oot, oot, sa päriselt mõtled, et oleks ok anda narkaritele doosi minu taskust? ütle, miks ma pean mingite idikate doose kinni taguma, sest lihtsalt selle pärast, et nad on idioodid ja ei suuda oma peaga mõelda?
Kas sa maksaksid pigem kõrgemat sotsiaalmaksu, mis juhul oleks neil võimalus oma süst ära teha ohutus kohas ja nad poleks ohtlikud inimesele, või jääksid sina või mõni su lähedane narkomaani küüsi, sest et praegune süsteem just seda samust toodabki ?
Mõlemas jutus on iva. Mulle endale meeldiks maksta natuke rohkem sotsiaalmaksu, et neile siis üledoos süstitaks. Viimastes tõmblustes surevad korjused võiks Vabaduse väljakul kõikidele vaatamiseks välja panna. Aja jooksul niimoodi see süstimise vajadus langeks ja sellega koos ka sotsiaalmaks.
Lisaks ei peaks neid ka vangis toitma, ning üldine kuritegevus langeks. Samaaegselt vabanevad vangis kohad pedofiilidele :)
Samaaegselt vabanevad vangis kohad pedofiilidele :)
See on eriti mõttetu nagu.
Mida nad seal vangis teevad? Mõtlevad elu üle järgi ja lubavad endale, et nad enam nii ei tee?:D
Sama hea oleks vangi panna ka homod, lesbid ja muud seksuaalhälbega kamraadid.
Pedofiil tuleb ikka keemiliselt kastreerida, siis on sellel ka mingigi tulemus.
Aga teemasse sukeldudes:
Ei poolda narkootikumide legaliseerimist, võib-olla mingil vähesel määral kanep, aga kindlasti mitte teised.
Selge on ka see, et praegune "sõda narkootikumide vastu" ei tööta ja ei hakka iialgi töötama.
Meie oma Kalikova punt sai sel aastal 15 miljonit meie taskutest.
Perse kasvab tal igal aastal suuremaks, samuti suureneb tarbimine.
Selle raha eest saame igal aastal paar uuringut olukorrast riigis ning nipet/näpet pealegi.
Probleemi juur on aga hoopis kõrgemal.
Küsimus on selles, et miks on nii lihtne kõike saada?
Ega siis pööbel pole süüdi, et kõike saab.
See on sama hea, et pea kõikides poodides on maast-laeni täis narkot, mida rahvakeeli ka alkoholiks kutsutakse ja siis küsitakse, et miks rahvas joob?
Ma küll ei oska arvata, miks:D
Jah paljudel meist õnneks on mõistus peas, aga järjest enamatel ka pole ja legaliseerimine kindlasti süvendaks seda muret veelgi.
Politsei on meil tasemel ja sellise taseme juures ei tohiks narkot eriti liikuda.
Probleem kaoks iseenesest.
Aga nii see pole; narkolaost "kaob" kilode viisi konfiskeeritud aineid, piiridelt liiguvad läbi tohutud kogused, keegi jälle helistas kellegile, keegi maksis jälle kellegile.
Probleem ei ole ainult selles, et kõike on lihtne kätte saada. Pigem on asi selles, et nii kaua kui inimesed on elanud, on neil ka olnud soov oma taju muuta erinevate ainete abil. See on inimese loomuses. Kui nõudlust ei oleks, poleks ka pakkumist. Nõudlus on aga korralik. Ükskõik kui karmid seadused ja karistused ka ei ole, tarbitakse ikka. Erandiks võib siin tuua mõned araabiamaad, nt Dubai, kuid seal on põhjuseks pigem usk, kui karmid karistused. Ka Tais on väga karmid karistused, surmanuhtlus siis maksimaalne ning kuuldavasti on ikka päris kvaliteetseid drooge saadaval.
Praegu on meil ainult alkohol ja tubakas. On need samas kõige ohutumad droogid? Võrdleme nt mdma ga. Chart surmadest 100000 tarbija kohta:
Ometi on just MDMA keelatud ja teised mitte, üsna twisted loogika minuarust, kui valitsused justkui soovivad oma kodanikele parimat, aga numbritest vaadatakse lihtsalt tuimalt mööda. Numbrid on sellised vaatamata sellele, et MDMA on street drug ja pole valmistatud kontrollitud ja reguleeritud keskkonnas ja standardite järgi.
In a factsheet on drug-related deaths issued in September 1996, the Institute for the Study of Drug Dependence (ISDD) compared the annual mortality rates for four different types of drug, estimated on the basis of the available evidence about prevalence, consumption and deaths up to 1994. The reported mortality rates were 1.5% to 3% for opiate users, 0.9% for tobacco users, 0.5% for alcohol users, and 0.0002% for ecstasy users
Selle jutuga ei taha ma kohe öelda, et krt, legaliseerige juba homme mdma vaid seda, et probleemile tuleks läheneda teaduspõhiselt ja loogiliselt, mitte suure hirmuga kellegi suva järgi kõik ära keelata. Heh, kui mdma oleks vabalt saadaval, oleks minu jaoks väga paljud droogid praeguseni proovimata.
Natuke lugemist kah, kui viitsite. http://kanepitemp.wordpress.com/201...le-uimastitega/
Kehtiva keelustamis- ja karistamispõhise uimastipoliitika kriitikuile heidetakse sageli ette, et neil pole selle asemele pakkuda midagi mõistlikku ega töötavat. Kanepitemp vahendab juulis meditsiiniajakirjas BMJ avaldatud lühikokkuvõtet, milles visandatakse alternatiivse uimastipoliitika arengukava. Põhjalikumalt saab Steve Rollesi vastavasisuliste argumentide ja ettepanekutega tutvuda tema tasuta e-raamatu vahendusel. (http://kanepitemp.wordpress.com/201...s_Blueprint.pdf)
Algupärase artikli veebiversioonile on lisatud kümne minuti pikkune videofilm HIV-epideemia ja uimastipoliitika seniste meetmete seostest.
Analüüs
Alternatiiv sõjale uimastitega
Allikas: BMJ 2010;341:c3360
Stephen Rolles, juhtiv poliitanalüütik, Ühendkuningriigi uimastipoliitika muutmise fond Transform Drug Policy, Bristol BS5 0HE
Stephen Rolles väidab, et uimastite kriminaliseerimine tuleb lõpetada ja kehtestada selle asemel regulatiivsed mudelid, mis kontrolliksid uimastiturgusid ning kahandaksid praeguse poliitika põhjustatud kahjusid tervishoiule ja ühiskonnale.
Uimastiprobleemiga tegelejate hulgas ja mujalgi kasvab konsensus, mille kohaselt teatud uimastite tootmise, tarnimise ja kasutamise keelustamine pole mitte ainult jätnud saavutamata püstitatud eesmärke, vaid töötanud neile vastu. Järjest kasvav hulk tõendeid näitab, et taoline poliitika pole mitte ainult võimendanud rahvatervise alaseid probleeme nagu kõrvalainetega segatud uimastite1 ning HIV- ja hepatiit B- ja C-nakkuste levik süstivate uimastitarvitajate seas, vaid tekitanud palju suurema hulga uimastituruga seonduvaid sekundaarseid kahjusid. Tänaseks kuuluvad nende hulka organiseeritud kurjategijate tohutu ulatusega võrgustikud, uimastituruga olemuslikult seotud vägivald,2 korrakaitseorganite ja valitsuste korrumpeerumine, militariseeritud saagihävitusprogrammid (millega kaasnevad kahjud keskkonnale, ebakindlus toiduainete suhtes ja elanikkonna deporteerimine) ning terrorismi ja rahutuste rahastamine.3,4
Taolistele järeldustele on jõudnud ridamisi komiteid ja aruandeid, ainuüksi Ühendkuningriigis on nendeks politseifond Police Foundation5, sisepoliitika parlamentaarne komitee Home Affairs Select Committee,6 peaministri strateegiaüksus7, kunstide, tootmise ja kaubanduse edendamise liit Royal Society of Arts8 ning uimastipoliitika konsortsium UK Drug Policy Consortium.9 ÜRO Uimastite ja Kuritegevuse Büroo on samuti tunnistanud uimastiseaduste jõustamise paljusid “soovimatuid negatiivseid tagajärgi”10 ning nihutab oma avalikku retoorikat jätkuvalt eemale varasematest püüdlustest nagu “uimastivaba maailm” probleemi praeguste tasemete ohjeldamise poole.
Keelustamise probleemid
Hoolimata taolisest juurduvast konsensusest probleemi olemuse osas suunavad debatti teemal, kuidas poliitika peaks sellele reageerimiseks arenema, populistlik poliitika ja kõmuajalehtede pealkirjad, mitte rahvatervishoiu põhimõtete ratsionaalne analüüs.
Uimastite kriminaliseerimist on ajalooliselt esitletud pigem hädameetmena vahetult ähvardava ohu vastu kui tõenduspõhise tervishoiu- või sotsiaalpoliitilise sekkumisena.10 Keelustajate retoorika püüab näidata uimasteid nuhtlusena mitte ainult meie tervisele, vaid ka meie lastele, riiklikule julgeolekule ja ühiskonna moraalsusele. Keelustamisele keskenduv mudel on välja käidud reaktsioonina nendele ohtudele12,13 ning seda hõlmatakse sageli vääralt populistlikesse poliitnarratiividesse nagu kuritegevuse ja immigratsiooni “väljajuurimine” ja viimasel ajal võitlus terrorismiga.
Taoline kontseptualiseerimine on muutnud uimastipoliitika karistuskeskse jõustamise mõistuspärase läbivaatamise suhtes suuresti immuunseks.14 Praeguseks on kujunenud valdavaks iseennast pentsikul moel õigustav loogika, milles keelustamise kahjud — nagu uimastitest tingitud kuritegevus ning kõrvalainetega reostatud heroiini põhjustatud surmad — sulatatakse kokku uimastikasutuse kahjudega. Need poliitikaga seonduvad kahjud võimendavad uimastite ilmset ohtlikkust ja õigustavad keelustamise jätkamist või tõhustamist. See on aidanud kaasa kõrgel poliitilisel tasemel keskkonna kujunemisele, mis igapäevaselt eirab või surub agaralt alla teaduslikku kriitilist käsitlust ning lahkneb ainulaadsel moel enamikust rahvatervishoiu ja sotsiaalpoliitika normidest nagu meetmete hindamine kehtestatud tervise- ja heaoluindikaatorite alusel.
Esilekerkiv muutus
Hoolimata taolisest vaenulikust ideoloogilisest keskkonnast on viimastel kümnenditel esile kerkinud kaks selgelt eristuvat poliitilist tendentsi: kahjude kahandamine15 ning uimastite omamise ja kasutamise dekriminaliseerimine. Ehkki olemasolevate rahvusvaheliste juriidiliste raamistike piires on mõlemad põhimõtteliselt lubatud, kujutavad need endast tõsiseid praktilisi ja intellektuaalseid väljakutseid kõikehõlmavale status quole. Mõlemad on ajendatud pragmaatilisest paratamatusest: kahjude kahandamine kerkis 1980. aastatel esile reaktsioonina HIV-epideemiale süstivate narkomaanide seas ning dekriminaliseerimine reaktsioonina ülekoormatud kriminaalõigussüsteemide ressursinappusele (ja väiksemal määral murele kasutajate õiguste pärast). Mõlemad poliitilised suunad on oma tõhusust tõestanud. Kahjude kahandamist rakendatakse poliitikas või praktikas 93 maailma riigis,16 nende hulgas mitmetes mandri-Euroopa maades17,18, ning Kesk- ja Ladina-Ameerikas on dekriminaliseeritud kõik uimastid, samas kui mujal, kaasa arvatud mõnedes Austraalia ja Ühendriikide osariikides, on dekriminaliseeritud kanep.19
Dekriminaliseerimine on näidanud, et vähemal karistamisel põhinevad lähenemised ei too tingimata kaasa uimastikasutuse kasvu. Näiteks Portugalis on uimastite kasutamine kooliealiste noorte hulgas pärast kõigi uimastite dekriminaliseerimist 2001. aastal langenud.20 Maailma tervishoiuorganisatsiooni WHO põhjalik teadusuurimus jõudis ulatuslikumale järeldusele: “Uimastite pruukimine pole maailmas jaotunud ühtlaselt ja lihtsalt ei ole uimastipoliitikaga seotud, kuna riikides, kus rakendatakse illegaalsete uimastite suhtes rangeid kasutajatasandi poliitikaid, pole uimastikasutuse tase väiksem kui liberaalsete poliitikatega riikides.”21
Samamoodi pole kasutamise määrad kanepi dekriminaliseerinud USA osariikides suuremad teistest osariikidest. Veelgi olulisem: Hollandis, kus kanepit saab litsentsiga volitatud müügikohtadest osta, pole kasutajate määrad keelustamispõhiste naaberriikidega võrreldes märkimisväärselt erinevad.19
Uus lähenemine
Ehkki need esilekerkivad poliitilised tendentsid on olulised, võib neis peamiselt näha sümptomaatilisi reaktsioone eesmärgiga leevendada keelupoliitilise keskkonna sünnitatud kahjusid. Kumbki neist pole suunatud rahvatervise probleemide lahendamisele või võitlusele uimastite seadusevastase tootmise ja tarnimisega tekitatud või võimendatud laiemate ühiskondlike kahjudega.
Kummagi meetme loogika seab meid aga viimaks ikkagi silmitsi vältimatu valikuga: mittemeditsiiniliste uimastite turg võib jääda reguleerimata kriminaalsete kasumiküttide meelevalda, või seda võivad kontrollida ja reguleerida vastavad valitsusametkonnad. Pole olemas kolmandat võimalikku olukorda, milles narkootikume ei eksisteeri. Valik tuleb langetada hinnangu põhjal, mis ütleb, kumb võimalus annab uimastite tootmise, tarnimise ja kasutamisega seonduvate kahjude nii kohaliku kui ülemaailmse minimeerimise kontekstis parema tulemuse. See ei välista nõudluse kahandamist kui mõistlikku poliitilist eesmärki pikemas perspektiivis, vaid pigem tunnistab, et poliitika peab arvestama ka praeguse kõrge nõudluse tõika.
Antud debatis figureerib ajaloolise komistuskivina asjaolu, et uimastisõja sõnaosava ja üksikasjalise kritiseerimise kõrvale pole pakutud võrdväärset nägemust alternatiivsest mudelist. Kuni ei esitata usutavat rahvatervishoiust lähtuvat uimastite tururegulatsiooni mudelit, täidavad vastava tühiku paratamatult müüdid ja väärtõlgendused. Milline see mudel siis välja näha võiks?
Ühendkuningriigi uimastipoliitika muutmise fondi Transform Drug Policy regulatsioonikava22 püüab sellele küsimusele vastata, pakkudes eri võimalusi kontrollida tooteid (annustamine, prepareerimine, hind ja pakendamine), müüjaid (litsentseerimine, nõuded erialasele koolitusele ja klientide tervisliku seisundi hindamise suutlikkusele, piirangud turustamisele ja reklaamile), kättesaadavust (ealised piirangud, ostjate litsentseerimine, klubilise kuuluvuse eri mudelid) ning seda, kus ja millal uimasteid pruukida tohib. Seejärel visandab dokument eri tüüpi uimastitele eri populatsioonides kohaldatavad piirangud (vt alljärgnevat loendit). Kava toob õpetlikke näiteid nii edukatest kui nurjunud üritustest pärssida alkoholi- ja tubakatoodete tarbimist ja kättesaadavust Ühendkuningriigis ja mujal, tutvustades samas valitsuse kontrollitud meditsiinilistele uimastitele ja muudele ohtlikele toodetele ja tegevustele kehtestatud piiranguid.
Uimastite kättesaadavuse reguleerimise viis põhimudelit22
Arsti retsepti või järelevalvega manustamispaikade mudel — kõige ohtlikumate uimastite (süstitavate narkootikumide, kaasa arvatud heroiini ja kangemate ergutite nagu metamfetamiini) ning probleemsete kasutajate jaoks;
Eriapteekide jaemüügimudel — kombinatsioonis nimelise/litsentseeritud juurdepääsuga kasutajatele ning müüdava koguse piiritlemisega mõõdukalt ohtlike uimastite jaoks nagu amfetamiin, pulbriline kokaiin ja metüleen-dioksü-metamfetamiin (ecstasy);
Litsentseeritud jaemüük — millele lisanduvad toodete riskantsuse ja kohalike vajadustega proportsionaalsed reeglitekogumid;
Litsentseeritud müügi- ja pruukimisasutused — sarnaselt volitatud alkoholimüügi- ja tarbimiskohtadele ning Hollandis kanepit müüvatele “kohvipoodidele”, milliste hulka võivad potentsiaalselt kuuluda ka oopiumisuitsetamise või moonitee müügi ja pruukimise asutused;
Litsentseerimata müük — kõige vähem ohtlike toodete nagu kofeiinisisaldusega jookide ja kokatee minimaalne regulatsioon.
Taoline riskide järgi joonduv regulatiivne lähenemine on normiks peaaegu kõigis teistes avaliku poliitika valdkondades ning sellest aspektist lähtudes tuleks anomaalse ja radikaalse poliitilist valikuna nimetada pigem keelustamist, mitte aga regulatsiooni.
Uimastiturgude seadusliku regulatsiooni suunas tehtavad valikud sõltuvad rahvusvahelise uimastikontrolli süsteemi (ÜRO uimastikonventsioonide) kehtestatud ulatuslike ametkondlike ja poliitiliste takistuste ületamisest. Meetmeid tuleks juurutada järkjärguliselt ja ettevaatlikult mitmete aastate vältel, nende mõjusid ja võimalikke soovimatuid negatiivseid tagajärgi põhjalikult hinnates ja seirates.
Universaalse mudeli asemel tuleks kättesaadavaks teha paindlik valik regulatiivseid abinõusid, kusjuures ohtlikumatele ainetele kohaldataks rangemaid piiranguid ja vähem ohtlikele toodetele leebemaid. Pealegi võiks regulatiivmeetmete selline diferentseeritud rakendamine aidata luua riskide ja kättesaadavuse gradienti. See võiks võimaldada mitte ainult kahandada illegaalse tarnimise ja praeguste tarbimiskalduvustega seonduvaid ohte, vaid lisaks veel pikemas perspektiivis edendada üha ohutumate toodete tarbimist, riskivabamat käitumist ja turvalisemaid keskkondi. Taoliste protsesside mõistmine kerkib esile “manustussiirdelistest” (ingl route transition) meetmetest, millega julgustatakse süstivaid narkomaane minema üle vähem ohtlikele ja süstimist mittenõudvatele manustamisviisidele, võimaldades neile näiteks aine suitsetamise abivahendiks fooliumit.22 See protsess vastandub keeluseaduse tingimustes toimunule, kus kasumist ajendatud dünaamika on kallutanud turgu üha kangemate (kuid tululike) uimastite ja uimastisaaduste poole ning soodustanud riskikäitumist kõrge riskitasemega keskkondades.
Uute regulatsioonide järelevalve ja jõustamine jääksid suures osas olemasolevate tervishoiu-, regulatiiv- ja jõustamisametkondade vastutusalasse. Regulatiivsest raamistikust väljuvad tegevused jääksid loomulikult keelatuks ja tsiviil- või kriminaalkorras karistatavaks.
Regulatsioon ei kujuta endast maagilist hõbekuuli. Lühemas perspektiivis võib see püüda keelustamisest ja selle tekitatud illegaalsest ärist johtuvaid probleeme vaid kahandada. See ei suuda trotsida problemaatilist uimastikasutust tegelikult tingivaid tegureid nagu ebavõrdsus, puudus ja kõrvaletõrjutus ühiskonnast. Ent pragmaatilisemat rahvatervishoiumudelit edendades ning tõenduspõhiste sotsiaalpoliitiliste ja rahvatervishoiualaste meetmete rakendamiseks vajalikke ressursse vabastades looks see soodsama keskkonna nende eesmärkide saavutamiseks. Kulutused uue regulatiivse infrastruktuuri arendamisele ja töösserakendamisele kujutavad endast vaid murdosa üha paisuvatest ressurssidest, mida praegu kasutatakse pakkumise piiramiseks. Samuti tekiks võimalus teisendada osa olemasolevatest kriminaalsetest sissetulekutest legitiimseks maksutuluks.
Erinevad ühiskondlikud keskkonnad nõuavad nende ees seisvatele konkreetsetele väljakutsetele erinevaid lähenemisi. Uimastipoliitika muutmise fondi Transform Drug Policy kava ei üritagi anda kõiki vastuseid, vaid püüab juhtida debatti küsimuse juurest, kas sõda uimastitega tuleks lõpetada, edasi küsimuse juurde, milline võiks maailm välja näha pärast uimastisõja lõppu. See on debatt, milles meditsiini- ja rahvatervishoiusektor pole juba liigagi kaua osalenud.
Kaastöötajad ja allikad: Steve Rolles on teatmiku After the War on Drugs: Blueprint for Regulation (“Uimastisõja järel: regulatsioonikava”) autor. Raamatu on kirjastanud Ühendkuningriigi uimastipoliitika muutmise fond Transform Drug Policy Foundation, mis tegeleb aktiivselt uimastipoliitika ja seaduste reformimisele kutsuva propagandaga ning seda saab veebist tasuta alla laadida (www.tdpf.org.uk/Transform_Drugs_Blueprint.pdf).
Konkureerivad huvid: autor on täitnud aadressil www.icmje.org/coi_disclosure.pdf asuva ühtlustatud konkureerivate huvide ankeedi (mida saab autorilt tutvumiseks taotleda) ning kinnitab, et (1) Steve Rollesi raamatu kirjutamist ja tootmist, sealhulgas osa tema töötasust rahastasid J. Paul Getty Jr nimeline heategevustrust ja Glass House Trust; et (2) tal puuduvad rahalised suhted äriühingutega, mille erihuve esitatud töö võiks teenida; et (3) ükski tema elukaaslane, partner ega laps pole seotud äriühingutega, mille erihuve esitatud töö võiks teenida; ning et (4) tal puuduvad antud töösse puutuvaid mitterahalised huvid.
Päritolu ja eelretsenseeritus: tellitud; eelretsenseeritud ajakirjaväliselt.
Allikaviited
Cole C, Jones L, McVeigh J, Kicman A, Qutub Syed Q, Bellis M. A guide to the adulterants, bulking agents and other contaminants found in illicit drugs. Centre for Public Health, John Moores University, 2010.
Werb D, Rowell G, Kerr T, Guyatt G, Montaner J, Wood E. Effect of drug law enforcement on drug-related violence: evidence from a scientific review. International Centre for Science in Drug Policy, 2010.
Felbab-Brown V. Shooting up: counter-insurgency and the war on drugs. Brookings Institution Press, 2009.
Barrett D, Lines L, Schleifer R, Elliot R, Bewley-Taylor D. Recalibrating the regime. Beckley Foundation. International Harm Reduction Association, 2008.
Police Foundation. Drugs and the law: report of the independent inquiry into the Misuse of Drugs Act 1971. Police Foundation, 1999.
Home Affairs Select Committee. The government’s drugs policy: is it working? Stationery Office, 2002.
Prime Minister’s Strategy Unit. Strategy Unit drugs report. 2003. www.cabinetoffice.gov.uk/media/cabi...gs_report.pdf..
Royal Society of Arts Commission on Illegal Drugs, Communities and Public Policy. Drugs—facing facts. RSA, 2007.
Reuter P, Stevens A. An analysis of UK drug policy. UK Drug Policy Commission, 2007.
Costa A. Making drug control “fit for purpose”: Building on the UNGASS decade. UN Office on Drugs and Crime, 2008.
Barrett D. Security, development and human rights: Normative, legal and policy challenges for the international drug control system. Int J Drug Policy 2010;21:140-4.[CrossRef][Web of Science][Medline]
United Nations. United Nations convention against illicit traffic in narcotic drugs and psychotropic substances. 1988. www.unodc.org/pdf/convention_1988_en.pdf.
Brown G. Prime minister’s questions. Hansard 2010 Mar 24. www.publications.parliament.uk/pa/c...10032434000735.
Committee on Data and Research for Policy on Illegal Drugs. Informing America’s policy on illegal drugs: what we don’t know keeps hurting us. National Research Council, National Academy Press, 2001.
International Harm Reduction Association. What is harm reduction? A position statement. 2010. www.ihra.net/Whatisharmreduction.
Cook C, ed. The global state of harm reduction 2010: key issues for broadening the response. www.ihra.net/Assets/2522/1/GlobalState2010_Web.pdf.
European Monitoring Centre for Drugs and Drug Addiction. Illicit drug use in the EU: legislative approaches. EU, 2005.
Blickman T, Jelsma M. Drug policy reform in practice. Transnational Institute, 2009.
Room R, Hall W, Reuter P, Fischer B, Lenton S. Global cannabis commission report. Beckley Foundation, 2009.
Hughes C, Stevens A . What can we learn from the Portuguese decriminalisation of illicit drugs?. Br J Criminology (forthcoming).
Degenhard L, Chiu W-T, Sampson N, Kessler RC, Anthony JC, Angermeyer M, et al. Toward a global view of alcohol, tobacco, cannabis, and cocaine use: findings from the WHO World Mental Health Surveys. PLoS Med 2008;5:e141.[CrossRef][Medline]
Rolles S. After the war on drugs: blueprint for regulation. Transform Drug Policy Foundation, 2009. www.tdpf.org.uk/Transform_Drugs_Blueprint.pdf.
Bridge J. Route transition interventions: Potential public health gains from reducing or preventing injecting. Int J Drug Policy 2010;21:125-8.
deformaze: Kas sa maksaksid pigem kõrgemat sotsiaalmaksu, mis juhul oleks neil võimalus oma süst ära teha ohutus kohas ja nad poleks ohtlikud inimesele, või jääksid sina või mõni su lähedane narkomaani küüsi, sest et praegune süsteem just seda samust toodabki ?
deformaze: Kas sa maksaksid pigem kõrgemat sotsiaalmaksu, mis juhul oleks neil võimalus oma süst ära teha ohutus kohas ja nad poleks ohtlikud inimesele, või jääksid sina või mõni su lähedane narkomaani küüsi, sest et praegune süsteem just seda samust toodabki ?
kas sa teadvustad ka endale seda teksti või lihtsalt trükkisid ära?
1 tasuta süst, 2, 3, 4, 5, 6
kaugele nii jõuab? narkar vajab aina enam. lõpuks läheb ka nende selle "tasuta" ravi kõrvalt ikka vargile
Eastsider: Probleem ei ole ainult selles, et kõike on lihtne kätte saada. Pigem on asi selles, et nii kaua kui inimesed on elanud, on neil ka olnud soov oma taju muuta erinevate ainete abil. See on inimese loomuses. Kui nõudlust ei oleks, poleks ka pakkumist. Nõudlus on aga korralik. Ükskõik kui karmid seadused ja karistused ka ei ole, tarbitakse ikka. Erandiks võib siin tuua mõned araabiamaad, nt Dubai, kuid seal on põhjuseks pigem usk, kui karmid karistused. Ka Tais on väga karmid karistused, surmanuhtlus siis maksimaalne ning kuuldavasti on ikka päris kvaliteetseid drooge saadaval.
Praegu on meil ainult alkohol ja tubakas. On need samas kõige ohutumad droogid? Võrdleme nt mdma ga. Chart surmadest 100000 tarbija kohta:
Ometi on just MDMA keelatud ja teised mitte, üsna twisted loogika minuarust, kui valitsused justkui soovivad oma kodanikele parimat, aga numbritest vaadatakse lihtsalt tuimalt mööda. Numbrid on sellised vaatamata sellele, et MDMA on street drug ja pole valmistatud kontrollitud ja reguleeritud keskkonnas ja standardite järgi.
Selle jutuga ei taha ma kohe öelda, et krt, legaliseerige juba homme mdma vaid seda, et probleemile tuleks läheneda teaduspõhiselt ja loogiliselt, mitte suure hirmuga kellegi suva järgi kõik ära keelata. Heh, kui mdma oleks vabalt saadaval, oleks minu jaoks väga paljud droogid praeguseni proovimata.
Natuke lugemist kah, kui viitsite. http://kanepitemp.wordpress.com/201...le-uimastitega/
Kehtiva keelustamis- ja karistamispõhise uimastipoliitika kriitikuile heidetakse sageli ette, et neil pole selle asemele pakkuda midagi mõistlikku ega töötavat. Kanepitemp vahendab juulis meditsiiniajakirjas BMJ avaldatud lühikokkuvõtet, milles visandatakse alternatiivse uimastipoliitika arengukava. Põhjalikumalt saab Steve Rollesi vastavasisuliste argumentide ja ettepanekutega tutvuda tema tasuta e-raamatu vahendusel. (http://kanepitemp.wordpress.com/201...s_Blueprint.pdf)
Algupärase artikli veebiversioonile on lisatud kümne minuti pikkune videofilm HIV-epideemia ja uimastipoliitika seniste meetmete seostest.
Analüüs
Alternatiiv sõjale uimastitega
Allikas: BMJ 2010;341:c3360
Stephen Rolles, juhtiv poliitanalüütik, Ühendkuningriigi uimastipoliitika muutmise fond Transform Drug Policy, Bristol BS5 0HE
Stephen Rolles väidab, et uimastite kriminaliseerimine tuleb lõpetada ja kehtestada selle asemel regulatiivsed mudelid, mis kontrolliksid uimastiturgusid ning kahandaksid praeguse poliitika põhjustatud kahjusid tervishoiule ja ühiskonnale.
Uimastiprobleemiga tegelejate hulgas ja mujalgi kasvab konsensus, mille kohaselt teatud uimastite tootmise, tarnimise ja kasutamise keelustamine pole mitte ainult jätnud saavutamata püstitatud eesmärke, vaid töötanud neile vastu. Järjest kasvav hulk tõendeid näitab, et taoline poliitika pole mitte ainult võimendanud rahvatervise alaseid probleeme nagu kõrvalainetega segatud uimastite1 ning HIV- ja hepatiit B- ja C-nakkuste levik süstivate uimastitarvitajate seas, vaid tekitanud palju suurema hulga uimastituruga seonduvaid sekundaarseid kahjusid. Tänaseks kuuluvad nende hulka organiseeritud kurjategijate tohutu ulatusega võrgustikud, uimastituruga olemuslikult seotud vägivald,2 korrakaitseorganite ja valitsuste korrumpeerumine, militariseeritud saagihävitusprogrammid (millega kaasnevad kahjud keskkonnale, ebakindlus toiduainete suhtes ja elanikkonna deporteerimine) ning terrorismi ja rahutuste rahastamine.3,4
Taolistele järeldustele on jõudnud ridamisi komiteid ja aruandeid, ainuüksi Ühendkuningriigis on nendeks politseifond Police Foundation5, sisepoliitika parlamentaarne komitee Home Affairs Select Committee,6 peaministri strateegiaüksus7, kunstide, tootmise ja kaubanduse edendamise liit Royal Society of Arts8 ning uimastipoliitika konsortsium UK Drug Policy Consortium.9 ÜRO Uimastite ja Kuritegevuse Büroo on samuti tunnistanud uimastiseaduste jõustamise paljusid “soovimatuid negatiivseid tagajärgi”10 ning nihutab oma avalikku retoorikat jätkuvalt eemale varasematest püüdlustest nagu “uimastivaba maailm” probleemi praeguste tasemete ohjeldamise poole.
Keelustamise probleemid
Hoolimata taolisest juurduvast konsensusest probleemi olemuse osas suunavad debatti teemal, kuidas poliitika peaks sellele reageerimiseks arenema, populistlik poliitika ja kõmuajalehtede pealkirjad, mitte rahvatervishoiu põhimõtete ratsionaalne analüüs.
Uimastite kriminaliseerimist on ajalooliselt esitletud pigem hädameetmena vahetult ähvardava ohu vastu kui tõenduspõhise tervishoiu- või sotsiaalpoliitilise sekkumisena.10 Keelustajate retoorika püüab näidata uimasteid nuhtlusena mitte ainult meie tervisele, vaid ka meie lastele, riiklikule julgeolekule ja ühiskonna moraalsusele. Keelustamisele keskenduv mudel on välja käidud reaktsioonina nendele ohtudele12,13 ning seda hõlmatakse sageli vääralt populistlikesse poliitnarratiividesse nagu kuritegevuse ja immigratsiooni “väljajuurimine” ja viimasel ajal võitlus terrorismiga.
Taoline kontseptualiseerimine on muutnud uimastipoliitika karistuskeskse jõustamise mõistuspärase läbivaatamise suhtes suuresti immuunseks.14 Praeguseks on kujunenud valdavaks iseennast pentsikul moel õigustav loogika, milles keelustamise kahjud — nagu uimastitest tingitud kuritegevus ning kõrvalainetega reostatud heroiini põhjustatud surmad — sulatatakse kokku uimastikasutuse kahjudega. Need poliitikaga seonduvad kahjud võimendavad uimastite ilmset ohtlikkust ja õigustavad keelustamise jätkamist või tõhustamist. See on aidanud kaasa kõrgel poliitilisel tasemel keskkonna kujunemisele, mis igapäevaselt eirab või surub agaralt alla teaduslikku kriitilist käsitlust ning lahkneb ainulaadsel moel enamikust rahvatervishoiu ja sotsiaalpoliitika normidest nagu meetmete hindamine kehtestatud tervise- ja heaoluindikaatorite alusel.
Esilekerkiv muutus
Hoolimata taolisest vaenulikust ideoloogilisest keskkonnast on viimastel kümnenditel esile kerkinud kaks selgelt eristuvat poliitilist tendentsi: kahjude kahandamine15 ning uimastite omamise ja kasutamise dekriminaliseerimine. Ehkki olemasolevate rahvusvaheliste juriidiliste raamistike piires on mõlemad põhimõtteliselt lubatud, kujutavad need endast tõsiseid praktilisi ja intellektuaalseid väljakutseid kõikehõlmavale status quole. Mõlemad on ajendatud pragmaatilisest paratamatusest: kahjude kahandamine kerkis 1980. aastatel esile reaktsioonina HIV-epideemiale süstivate narkomaanide seas ning dekriminaliseerimine reaktsioonina ülekoormatud kriminaalõigussüsteemide ressursinappusele (ja väiksemal määral murele kasutajate õiguste pärast). Mõlemad poliitilised suunad on oma tõhusust tõestanud. Kahjude kahandamist rakendatakse poliitikas või praktikas 93 maailma riigis,16 nende hulgas mitmetes mandri-Euroopa maades17,18, ning Kesk- ja Ladina-Ameerikas on dekriminaliseeritud kõik uimastid, samas kui mujal, kaasa arvatud mõnedes Austraalia ja Ühendriikide osariikides, on dekriminaliseeritud kanep.19
Dekriminaliseerimine on näidanud, et vähemal karistamisel põhinevad lähenemised ei too tingimata kaasa uimastikasutuse kasvu. Näiteks Portugalis on uimastite kasutamine kooliealiste noorte hulgas pärast kõigi uimastite dekriminaliseerimist 2001. aastal langenud.20 Maailma tervishoiuorganisatsiooni WHO põhjalik teadusuurimus jõudis ulatuslikumale järeldusele: “Uimastite pruukimine pole maailmas jaotunud ühtlaselt ja lihtsalt ei ole uimastipoliitikaga seotud, kuna riikides, kus rakendatakse illegaalsete uimastite suhtes rangeid kasutajatasandi poliitikaid, pole uimastikasutuse tase väiksem kui liberaalsete poliitikatega riikides.”21
Samamoodi pole kasutamise määrad kanepi dekriminaliseerinud USA osariikides suuremad teistest osariikidest. Veelgi olulisem: Hollandis, kus kanepit saab litsentsiga volitatud müügikohtadest osta, pole kasutajate määrad keelustamispõhiste naaberriikidega võrreldes märkimisväärselt erinevad.19
Uus lähenemine
Ehkki need esilekerkivad poliitilised tendentsid on olulised, võib neis peamiselt näha sümptomaatilisi reaktsioone eesmärgiga leevendada keelupoliitilise keskkonna sünnitatud kahjusid. Kumbki neist pole suunatud rahvatervise probleemide lahendamisele või võitlusele uimastite seadusevastase tootmise ja tarnimisega tekitatud või võimendatud laiemate ühiskondlike kahjudega.
Kummagi meetme loogika seab meid aga viimaks ikkagi silmitsi vältimatu valikuga: mittemeditsiiniliste uimastite turg võib jääda reguleerimata kriminaalsete kasumiküttide meelevalda, või seda võivad kontrollida ja reguleerida vastavad valitsusametkonnad. Pole olemas kolmandat võimalikku olukorda, milles narkootikume ei eksisteeri. Valik tuleb langetada hinnangu põhjal, mis ütleb, kumb võimalus annab uimastite tootmise, tarnimise ja kasutamisega seonduvate kahjude nii kohaliku kui ülemaailmse minimeerimise kontekstis parema tulemuse. See ei välista nõudluse kahandamist kui mõistlikku poliitilist eesmärki pikemas perspektiivis, vaid pigem tunnistab, et poliitika peab arvestama ka praeguse kõrge nõudluse tõika.
Antud debatis figureerib ajaloolise komistuskivina asjaolu, et uimastisõja sõnaosava ja üksikasjalise kritiseerimise kõrvale pole pakutud võrdväärset nägemust alternatiivsest mudelist. Kuni ei esitata usutavat rahvatervishoiust lähtuvat uimastite tururegulatsiooni mudelit, täidavad vastava tühiku paratamatult müüdid ja väärtõlgendused. Milline see mudel siis välja näha võiks?
Ühendkuningriigi uimastipoliitika muutmise fondi Transform Drug Policy regulatsioonikava22 püüab sellele küsimusele vastata, pakkudes eri võimalusi kontrollida tooteid (annustamine, prepareerimine, hind ja pakendamine), müüjaid (litsentseerimine, nõuded erialasele koolitusele ja klientide tervisliku seisundi hindamise suutlikkusele, piirangud turustamisele ja reklaamile), kättesaadavust (ealised piirangud, ostjate litsentseerimine, klubilise kuuluvuse eri mudelid) ning seda, kus ja millal uimasteid pruukida tohib. Seejärel visandab dokument eri tüüpi uimastitele eri populatsioonides kohaldatavad piirangud (vt alljärgnevat loendit). Kava toob õpetlikke näiteid nii edukatest kui nurjunud üritustest pärssida alkoholi- ja tubakatoodete tarbimist ja kättesaadavust Ühendkuningriigis ja mujal, tutvustades samas valitsuse kontrollitud meditsiinilistele uimastitele ja muudele ohtlikele toodetele ja tegevustele kehtestatud piiranguid.
Uimastite kättesaadavuse reguleerimise viis põhimudelit22
Arsti retsepti või järelevalvega manustamispaikade mudel — kõige ohtlikumate uimastite (süstitavate narkootikumide, kaasa arvatud heroiini ja kangemate ergutite nagu metamfetamiini) ning probleemsete kasutajate jaoks;
Eriapteekide jaemüügimudel — kombinatsioonis nimelise/litsentseeritud juurdepääsuga kasutajatele ning müüdava koguse piiritlemisega mõõdukalt ohtlike uimastite jaoks nagu amfetamiin, pulbriline kokaiin ja metüleen-dioksü-metamfetamiin (ecstasy);
Litsentseeritud jaemüük — millele lisanduvad toodete riskantsuse ja kohalike vajadustega proportsionaalsed reeglitekogumid;
Litsentseeritud müügi- ja pruukimisasutused — sarnaselt volitatud alkoholimüügi- ja tarbimiskohtadele ning Hollandis kanepit müüvatele “kohvipoodidele”, milliste hulka võivad potentsiaalselt kuuluda ka oopiumisuitsetamise või moonitee müügi ja pruukimise asutused;
Litsentseerimata müük — kõige vähem ohtlike toodete nagu kofeiinisisaldusega jookide ja kokatee minimaalne regulatsioon.
Taoline riskide järgi joonduv regulatiivne lähenemine on normiks peaaegu kõigis teistes avaliku poliitika valdkondades ning sellest aspektist lähtudes tuleks anomaalse ja radikaalse poliitilist valikuna nimetada pigem keelustamist, mitte aga regulatsiooni.
Uimastiturgude seadusliku regulatsiooni suunas tehtavad valikud sõltuvad rahvusvahelise uimastikontrolli süsteemi (ÜRO uimastikonventsioonide) kehtestatud ulatuslike ametkondlike ja poliitiliste takistuste ületamisest. Meetmeid tuleks juurutada järkjärguliselt ja ettevaatlikult mitmete aastate vältel, nende mõjusid ja võimalikke soovimatuid negatiivseid tagajärgi põhjalikult hinnates ja seirates.
Universaalse mudeli asemel tuleks kättesaadavaks teha paindlik valik regulatiivseid abinõusid, kusjuures ohtlikumatele ainetele kohaldataks rangemaid piiranguid ja vähem ohtlikele toodetele leebemaid. Pealegi võiks regulatiivmeetmete selline diferentseeritud rakendamine aidata luua riskide ja kättesaadavuse gradienti. See võiks võimaldada mitte ainult kahandada illegaalse tarnimise ja praeguste tarbimiskalduvustega seonduvaid ohte, vaid lisaks veel pikemas perspektiivis edendada üha ohutumate toodete tarbimist, riskivabamat käitumist ja turvalisemaid keskkondi. Taoliste protsesside mõistmine kerkib esile “manustussiirdelistest” (ingl route transition) meetmetest, millega julgustatakse süstivaid narkomaane minema üle vähem ohtlikele ja süstimist mittenõudvatele manustamisviisidele, võimaldades neile näiteks aine suitsetamise abivahendiks fooliumit.22 See protsess vastandub keeluseaduse tingimustes toimunule, kus kasumist ajendatud dünaamika on kallutanud turgu üha kangemate (kuid tululike) uimastite ja uimastisaaduste poole ning soodustanud riskikäitumist kõrge riskitasemega keskkondades.
Uute regulatsioonide järelevalve ja jõustamine jääksid suures osas olemasolevate tervishoiu-, regulatiiv- ja jõustamisametkondade vastutusalasse. Regulatiivsest raamistikust väljuvad tegevused jääksid loomulikult keelatuks ja tsiviil- või kriminaalkorras karistatavaks.
Regulatsioon ei kujuta endast maagilist hõbekuuli. Lühemas perspektiivis võib see püüda keelustamisest ja selle tekitatud illegaalsest ärist johtuvaid probleeme vaid kahandada. See ei suuda trotsida problemaatilist uimastikasutust tegelikult tingivaid tegureid nagu ebavõrdsus, puudus ja kõrvaletõrjutus ühiskonnast. Ent pragmaatilisemat rahvatervishoiumudelit edendades ning tõenduspõhiste sotsiaalpoliitiliste ja rahvatervishoiualaste meetmete rakendamiseks vajalikke ressursse vabastades looks see soodsama keskkonna nende eesmärkide saavutamiseks. Kulutused uue regulatiivse infrastruktuuri arendamisele ja töösserakendamisele kujutavad endast vaid murdosa üha paisuvatest ressurssidest, mida praegu kasutatakse pakkumise piiramiseks. Samuti tekiks võimalus teisendada osa olemasolevatest kriminaalsetest sissetulekutest legitiimseks maksutuluks.
Erinevad ühiskondlikud keskkonnad nõuavad nende ees seisvatele konkreetsetele väljakutsetele erinevaid lähenemisi. Uimastipoliitika muutmise fondi Transform Drug Policy kava ei üritagi anda kõiki vastuseid, vaid püüab juhtida debatti küsimuse juurest, kas sõda uimastitega tuleks lõpetada, edasi küsimuse juurde, milline võiks maailm välja näha pärast uimastisõja lõppu. See on debatt, milles meditsiini- ja rahvatervishoiusektor pole juba liigagi kaua osalenud.
Kaastöötajad ja allikad: Steve Rolles on teatmiku After the War on Drugs: Blueprint for Regulation (“Uimastisõja järel: regulatsioonikava”) autor. Raamatu on kirjastanud Ühendkuningriigi uimastipoliitika muutmise fond Transform Drug Policy Foundation, mis tegeleb aktiivselt uimastipoliitika ja seaduste reformimisele kutsuva propagandaga ning seda saab veebist tasuta alla laadida (www.tdpf.org.uk/Transform_Drugs_Blueprint.pdf).
Konkureerivad huvid: autor on täitnud aadressil www.icmje.org/coi_disclosure.pdf asuva ühtlustatud konkureerivate huvide ankeedi (mida saab autorilt tutvumiseks taotleda) ning kinnitab, et (1) Steve Rollesi raamatu kirjutamist ja tootmist, sealhulgas osa tema töötasust rahastasid J. Paul Getty Jr nimeline heategevustrust ja Glass House Trust; et (2) tal puuduvad rahalised suhted äriühingutega, mille erihuve esitatud töö võiks teenida; et (3) ükski tema elukaaslane, partner ega laps pole seotud äriühingutega, mille erihuve esitatud töö võiks teenida; ning et (4) tal puuduvad antud töösse puutuvaid mitterahalised huvid.
Päritolu ja eelretsenseeritus: tellitud; eelretsenseeritud ajakirjaväliselt.
Allikaviited
Cole C, Jones L, McVeigh J, Kicman A, Qutub Syed Q, Bellis M. A guide to the adulterants, bulking agents and other contaminants found in illicit drugs. Centre for Public Health, John Moores University, 2010.
Werb D, Rowell G, Kerr T, Guyatt G, Montaner J, Wood E. Effect of drug law enforcement on drug-related violence: evidence from a scientific review. International Centre for Science in Drug Policy, 2010.
Felbab-Brown V. Shooting up: counter-insurgency and the war on drugs. Brookings Institution Press, 2009.
Barrett D, Lines L, Schleifer R, Elliot R, Bewley-Taylor D. Recalibrating the regime. Beckley Foundation. International Harm Reduction Association, 2008.
Police Foundation. Drugs and the law: report of the independent inquiry into the Misuse of Drugs Act 1971. Police Foundation, 1999.
Home Affairs Select Committee. The government’s drugs policy: is it working? Stationery Office, 2002.
Prime Minister’s Strategy Unit. Strategy Unit drugs report. 2003. www.cabinetoffice.gov.uk/media/cabi...gs_report.pdf..
Royal Society of Arts Commission on Illegal Drugs, Communities and Public Policy. Drugs—facing facts. RSA, 2007.
Reuter P, Stevens A. An analysis of UK drug policy. UK Drug Policy Commission, 2007.
Costa A. Making drug control “fit for purpose”: Building on the UNGASS decade. UN Office on Drugs and Crime, 2008.
Barrett D. Security, development and human rights: Normative, legal and policy challenges for the international drug control system. Int J Drug Policy 2010;21:140-4.[CrossRef][Web of Science][Medline]
United Nations. United Nations convention against illicit traffic in narcotic drugs and psychotropic substances. 1988. www.unodc.org/pdf/convention_1988_en.pdf.
Brown G. Prime minister’s questions. Hansard 2010 Mar 24. www.publications.parliament.uk/pa/c...10032434000735.
Committee on Data and Research for Policy on Illegal Drugs. Informing America’s policy on illegal drugs: what we don’t know keeps hurting us. National Research Council, National Academy Press, 2001.
International Harm Reduction Association. What is harm reduction? A position statement. 2010. www.ihra.net/Whatisharmreduction.
Cook C, ed. The global state of harm reduction 2010: key issues for broadening the response. www.ihra.net/Assets/2522/1/GlobalState2010_Web.pdf.
European Monitoring Centre for Drugs and Drug Addiction. Illicit drug use in the EU: legislative approaches. EU, 2005.
Blickman T, Jelsma M. Drug policy reform in practice. Transnational Institute, 2009.
Room R, Hall W, Reuter P, Fischer B, Lenton S. Global cannabis commission report. Beckley Foundation, 2009.
Hughes C, Stevens A . What can we learn from the Portuguese decriminalisation of illicit drugs?. Br J Criminology (forthcoming).
Degenhard L, Chiu W-T, Sampson N, Kessler RC, Anthony JC, Angermeyer M, et al. Toward a global view of alcohol, tobacco, cannabis, and cocaine use: findings from the WHO World Mental Health Surveys. PLoS Med 2008;5:e141.[CrossRef][Medline]
Rolles S. After the war on drugs: blueprint for regulation. Transform Drug Policy Foundation, 2009. www.tdpf.org.uk/Transform_Drugs_Blueprint.pdf.
Bridge J. Route transition interventions: Potential public health gains from reducing or preventing injecting. Int J Drug Policy 2010;21:125-8.
ära hakka mulle tubakast ja alkost rääkima, palun. räägime selle hiv teema lõpuni. sa ise tegid teema, milles väidetavalt pidavat mingit moodi viirust piirata saama. alko ja tubakas on ebaoluline. palun räägi, kuidas sellele alla kirjutades saame muuta maailma?
delic: kas sa teadvustad ka endale seda teksti või lihtsalt trükkisid ära?
1 tasuta süst, 2, 3, 4, 5, 6
kaugele nii jõuab? narkar vajab aina enam. lõpuks läheb ka nende selle "tasuta" ravi kõrvalt ikka vargile
Eino saad sa aru, et heroiini oma hind haiglale / riigile tuleb kordades odavam võrreldes sellega palju narkomaanid asju varastavad. Ning lisaks sinna juurde kaudsed kahjud, politsei tööaeg, kahjustatud vara jne. Praegune süsteem on riigile kordades kallim kui oleks heroiini tasuta jagamine. Miks ta peaks minema vargile, kui ta saab oma doosi tasuta kätte. Kui riik võtaks heroiini tootmise ja käitlemise enada kontrolli alla siis pole selle varastatud rahaga ka midagi teha, kuna diilereid ei oleks ja riik kontrolliks kõike.
Ja kuidas me peatame HIV leviku? Nii peatamegi, et jagame tasuta süstlaid. Narkomaan saab uue puhta süstla sealt tugikekusest ja ei pea laenama või kasutama kellegi teise oma.
Delic - sa suhtud kõike nii skeptiliselt. Jääb selline mulje, et praegune seis on väga hea ja keegi üritaks parandada asja mis toimib niigi veatult. Seda sa ju ometigi tunnistad, et praegune narkopoliitika süstivate narkomaanide suhtes on väga vigane ja see ei tööta.
Praegu on meil ainult alkohol ja tubakas. On need samas kõige ohutumad droogid? Võrdleme nt mdma ga. Chart surmadest 100000 tarbija kohta:
otseselt aine manustamise tagajärjel surnud küll, aga kujuta ette, kuidas mdmad legaalse kättesaadavuse korral kuritarvitama hakatakse. läheks liiga massidesse...
Mdma l on selline huvitav omadus mitte eriti hästi töötada, kui teda liiga tihti manustada, seepärast on teda nt igapäevaselt üsna võimatu tarvitada. Võinoh, võimalik on ikka, kuid kuna serotoniin on 3ndaks päevaks täiesti otsas, siis mingit eufooriat ega positiivset mõju ei ole, ainult ebameeldivad kõrvalnähud. See peaks kuritarvitamise üsna madalal hoidma.
delicule vastan hiljem, kui natuke rohkem aega on.
Normaalne jutt sai otsa, siis tuleb hakata sitta pritsima :) Kui süstlapunktide süsteem sinu arust ei toimi, siis mis sinu arvates oleks üldse lahendus? Välista palun võimalus "kuul pähe narkomaanile"
swompy: Eino saad sa aru, et heroiini oma hind haiglale / riigile tuleb kordades odavam võrreldes sellega palju narkomaanid asju varastavad. Ning lisaks sinna juurde kaudsed kahjud, politsei tööaeg, kahjustatud vara jne. Praegune süsteem on riigile kordades kallim kui oleks heroiini tasuta jagamine. Miks ta peaks minema vargile, kui ta saab oma doosi tasuta kätte. Kui riik võtaks heroiini tootmise ja käitlemise enada kontrolli alla siis pole selle varastatud rahaga ka midagi teha, kuna diilereid ei oleks ja riik kontrolliks kõike.
Ja kuidas me peatame HIV leviku? Nii peatamegi, et jagame tasuta süstlaid. Narkomaan saab uue puhta süstla sealt tugikekusest ja ei pea laenama või kasutama kellegi teise oma.
Delic - sa suhtud kõike nii skeptiliselt. Jääb selline mulje, et praegune seis on väga hea ja keegi üritaks parandada asja mis toimib niigi veatult. Seda sa ju ometigi tunnistad, et praegune narkopoliitika süstivate narkomaanide suhtes on väga vigane ja see ei tööta.
kas sa sellest saad aru, mis asi on narkomaania? see ei ole sotsiaaltoetus või valimiskampaania "külmik igasse perre". peale esimest tasuta doosi tuleb ka teine ja kolmas. süües kasvab isu ning tasuta heroiini narkaritele jagades on varsti riigi rahakott tühi.
minu arust pole siin vigast eriti midagi. vigased on need inimesed, kes hanges magavale narkarile kiirabi kutsuvad. minu teada juba süstlaid vahetatakse, selles pole nagu midagi uut. ses suhtes ma ei mõista, mida te muuta kavatsete. kui narkarid tahavad süstida, siis nad süststivad. ja nad jäävadki süstima. mille kuradi pärast ma pean neid veel üleval pidama? las paljulapselised pered nälgivad, peaasi, et narkaritel oleks ilus elu.
delic: kas sa sellest saad aru, mis asi on narkomaania? see ei ole sotsiaaltoetus või valimiskampaania "külmik igasse perre". peale esimest tasuta doosi tuleb ka teine ja kolmas. süües kasvab isu ning tasuta heroiini narkaritele jagades on varsti riigi rahakott tühi.
minu arust pole siin vigast eriti midagi. vigased on need inimesed, kes hanges magavale narkarile kiirabi kutsuvad. minu teada juba süstlaid vahetatakse, selles pole nagu midagi uut. ses suhtes ma ei mõista, mida te muuta kavatsete. kui narkarid tahavad süstida, siis nad süststivad. ja nad jäävadki süstima. mille kuradi pärast ma pean neid veel üleval pidama? las paljulapselised pered nälgivad, peaasi, et narkaritel oleks ilus elu.
Et siiis sina õigustad rohkem erasektorist varastamist, kui meie ülla Unzipi riigi tagant näppamist? Normaalne!
Kiirabi kutsumise kohta - kõik maal elavad pikal koduteel puhkama jäänud alkoholisõbrad tuleks ka siis külmuma jätta.
Ilmselt ma oleks ka surnud ammu juba, kui delic asju kontrolliks.
